Liis:
“Olen igal fotosessioonil olnud salamisi veendunud, et seekord küll head nahka tulla ei saanud – ideaalseid tingimusi on ju väikelastega raske luua, ikka on keegi meist olnud kas üleväsinud või lihtsalt liiga ülemeelikus tujus, et end viisakalt pildile seada. Ohkan juba resigneerunult, et vähemalt oli meil lõbus, ja siis…
Sealt nad tulevad, maailma kauneimad fotod õnnelikust perekonnast! Maagia! Iga lapsevanem teab, et isegi parimates tingimustes on kõige raskem saada lapsi fotole just nende “oma” näoga, aga SikiMiki suudab seda alati.
Sellepärast on SikiMiki fotod meie suve tipphetk ja traditsioon, mis saab loodetavasti jätkuda veel palju aastaid.”
Ülle:
“Eriliste inimeste juurde viib elu meid sageli ise ja ühel hetkel märkame, et ei kujuta elu ilma selle inimeseta ette. Just nii juhtus minuga, kui elu mind Sikiga kokku viis.
Tänaseks oleme koos käinud armastusest õhkavas lossipargis ja unustamatus rabas, pildistanud sensuaalses magamistoas ja sügispäikeses õunapuude all.”
Sikiga on kõik nii lihtne ja vaba, esimesest hetkest kaob tunne, et ei tea kuidas kaamera ees olla. Tema nägemine läbi kaamerasilma on võrratu ja tundub, et iga foto pole lihtsalt pilt vaid kunst. Ta ei jäädvusta mitte ainult visuaali vaid tema piltidele jäävad ka tunded, igas fotos on lugu. Aitäh nende eriliste kogemuste ja mälestuste eest!”
Marie:
“Täna ma vaatasin seda pilti – enda silmadesse ja nägin seal just sedasama jõudu, kergust ja armastust, mille suunas ma olen aastaid liikunud.
Nii pikk tee on tuldud, nii palju tehtud ja ma näen tõesti sellel kõigel tulemusi, sest silmad ei valeta kunagi! Milline ilus naine! Armusin just väga sügavalt iseendasse ära.
Aitäh sulle, Siki, selle maagia pilti toomise eest.”
Keit:
“Kuigi ma ütlesin, et modellina kaamera ees olla on hulga ebamugavam, kui kaamera taga, siis pean tunnistama, et üllatusin isegi, kui mugavalt end õhtu lõpuks tundsin.
Oled nii avatud ja sõbraliku meelega, et raske on jääda tõsiseks või kinni. Ma tõesti nautisin.”
Helen:
“Oleme nüüdseks ametliku definitsiooni järgi juba paar aastat suurpere olnud. Kui ennemuistsel ajal käisime kahekesi ja siis ühest hetkest kolmekesi ja siis juba neljakesi kaamera ees ikka vähemalt kord aastas kui mitte tihedamini, siis pärast suurperede ridadesse astumist tundub mulle, et lihtsam on elutoas aastaringselt kanu pidada kui viis inimest õigel hetkel õiges riietuses õiges poosis õige näoilmega õige kaamera ette saada.
Tõele au andes, kui ka mitte midagi muud ei olnud, siis õige kaamera oli olemas. Kaamera kuulub fotograaf SikiMikile, kellega ühiselt see hullumeelne mõte tuli, et mõned närvirakud on siiski üleliigsed ja võiks neist fotosessiooni käigus vabaneda.
Kui ma oleks varem teadnud, et SikiMiki fotograafia pakub täiesti eksklusiivset täisteenust, alates perekonna riietamisest kuni fotosessiooni asupaiga ettevalmistamiseni maisipõllul, poleks ma neid pagana kanu juba ära ostnud…”
